laupäev, 28. veebruar 2015

Köögiviljad ja maitsetaimed

VALGE PEAKAPSAS
Brassica oleracea var. capitata f. Alba
Valge peakapsas on ristõieliste sugukonna kapsasrohu perekonda kuuluv levinud köögivili.

Peakapsas on kaheaastane taim (esimesel kasvuaastal kasvatab pea, teisel aastal õitseb ja annab seemet). Esimesel aastal kasvatab lühikesel varrel kõigepealt suurtest, enamikul juhtudel sinakashalli vahakirmega kaetud lehtedest koosneva lehekodariku. Järgmised lehed pöörduvad kasvades sissepoole üksteist servaga kattes, kusjuures nooremad lehed jäävad järjest väiksemaks. Tihedalt üksteise vastu surutud lehed moodustavad lühikese varre ülemises osas kapsapea, mis botaaniliselt on pung. Pea sees asuv varre osa (sisevars) on lühike ja väike. Teisel kasvuaastal arenevad kapsapea ladva ja külgpungadest pikad õisi kandvad võrsed. Vili on kõder. Seemned on tumepruunid kuni mustad. Kapsal on hästi arenenud, paljude narmasjuurtega juurestik. Vars on lühike ja annab muldamisel lisajuuri.
Kasvatamine
Peakapsad on külmakindlad taimed. Tärganud tõusmed taluvad lühiajalist külma –5… –6 °C, täiskasvanud taimed aga kuni –8 °C. Optimaalne temperatuur kasvamiseks on 15...20 °C.

Mullastiku suhtes kapsas kuigi nõudlik ei ole, küll aga vajab ta piisavalt valgust. Kapsa kasvatamiseks ei sobi liivmullad, liigniiskuse all kannatavad maad ja happelised mullad. Häid saake saadakse hea veemahutavusega parasniisketel ja huumusrikastel kergetel kuni keskmistel liivsavi muldadel.

Eelviljadeks sobivad peaaegu kõik kultuurid- heintaimed, kartul, juurviljad. Ei sobi ristõielised. Intervall kapsa ja ka teiste ristõielistega peaks külvikorras olema 5 aastat hoidmaks ära kahjurite ja haiguste levikut. Üldiselt on kapsale sobivam koht külvikorras pärast liblikõielisi, sest ta on suure lämmastikuvajadusega kultuur.
Valget peakapsast, eelkõige varajasi ja hiliseid sorte, kasvatatakse tavaliselt istikutest.
Varajase kapsa seeme külvatakse 50 - 60 päeva ennem istutamist, s.o. märtsi I või II dekaadil külvikastidesse või kassettidesse. Hiline peakapsas külvatakse aprilli I või II dekaadil. Keskvalmivad sordid külvatakse aprilli II või III dekaadil. Kastidesse külvi korral arvestatakse varase peakapsa puhul 15 - 20 g seemet ja hilise ning keskvalmiva kapsa puhul 4 - 5 g seemet 1 m2 kohta. Seeme kaetakse 0,5 cm paksuse liiva kihiga. Peakapsas tärkab 6 - 8 päeva pärast. Pikeerimine soodustab tugeva juurekava arenemist.
Kapsaistikute ohtlikemad haigused on tõusmepõletik ja ebajahukaste. Seemne puhtimine ja optimaalsed kasvutingimused aitavad neid haigusi ära hoida.
Kahjuritest ohustavad kapsaid maakirp, kapsakärbes, kapsakoi, kapsa tuhktäi, suur kapsaliblikas, väike kapsaliblikas ja kapsaöölane. Valget peakapsast on soovitav kasvatada lahtisel, päikesele ja tuultele avatud maa-alal. See vähendab mitmete kahjurite rüüste ohtu.


Toiteväärtus ja biokeemiline koostis
Valge peakapsas on madala energeetilise väärtusega (alla 30 kcal 100 g kohta) ja sisaldab seedimist soodustavaid ballastaineid. Madal süsivesikute-, samal ajal aga kõrge mineraalainete-ja vitamiinidesisaldus teeb ta väga kohaseks suhkruhaigete toidus. Lisaks märkimisväärsele hulgale C-vitamiinile, mis säilib ka hapendamisel, sisaldab peakapsas ka E-, K- ja U-vitamiini.
U-vitamiin soodustab haavandite paranemist, meedikud soovitavad seda regulaarselt juua mao-ja kaksteistsõrmiksoole haavandite puhul. Kapsa spetsiifiline kibekas maitse on tingitud temas sisalduvaist sinepiõlidest.
Sordid
Valge peakapsa sordid jagunevad varajasteks ja keskvarajasteks, keskvalmivateks ning keskhilisteks ja hilisteks. Varajasi sorte sobib tarvitada ainult värskelt, keskvalmivaid võib hapendada ning hiliseid värskelt säilitada.

Kuusiku varajane- Kasvuperiood 95 - 105 päeva. Pead valmivad võrdlemisi ühtlaselt. Pea ümmargune, keskmise tihedusega, kaalub tarbimisküpsuses 0,8 kg. Lehekodarik väike ja kompaktne.
Parel F1, BZ - Varajane, ühtlase valmimisega, 60 päeva istutusest. Pea ümar, kaalub 0,8 - 2 kg. Lõhenemiskindel, põllusäilivus ühe nädala jooksul.
Jetma F1, GZG - Väga varajane, kasvuaeg 50 - 60 päeva istutusest. Ilus ümmargune pea 0,8 - 2 kg. Kasvatamiseks avamaal, kiletunnelis, katteloori all.
Jõgeva - Keskvalmiv. Kasvuaeg 130 - 140 päeva. Pea ümmargune, või ümarlapergune, võrdlemisi tihe, kaalub keskmiselt 3,5 kg. Varajase külvi korral kipuvad pead ennem hapendamiseks sobiva koristusaja saabumist lõhenema. Värskelt ei säili kaua, väga hea hapendussort. Kasvutingimuste suhtes pole eriti nõudlik, suuresaagiline.
Krautman F1, BZ - Kasvuaeg 105 päeva istutusest. Pea ümmargune, hea sisestruktuuriga 4 - 6 kg. Kindel saak kehvemates kasvutingimustes. Tuntud hapukapsa sort.
Megaton F1, BZ - Kasvuaeg 110 päeva istutusest. Pea suur, lühikese sisevarrega, tiheda struktuuriga, kuni 8 kg. Väga saagikas sügisene tööstuskapsas. Rahuldava lühiajalise põllusäilivusega.
Podarok 2500 - Keskhiline, saagikas sort. Raske pea, hea säilivus kuni jaanuari kuuni. Hea hapendussort. Pea ümmargune kuni lapikümmargune, kaalub 2,5 - 4,9 kg.
Dauerweiss - Hiline sort. Pea lapikümmargune, keskmise suurusega (2 - 2,5 kg), väga tihe, kasvuaeg 170 - 175 päeva. Kodariku lehti palju, need on tugevasti lainelised, vahakirmega kaetud. Välisvars pikk. Hea säilivusega. Mullastiku ja kasvutingimuste suhtes nõudlik.
Bartolo F1, BZ - Kasvuaeg 145 päeva istutusest. Pea ümar, madala sisevarrega 1,5 - 4 kg. Tuntud hilise valmivusega sort. Säilituseks sobiv.
Lennox F1, BZ - Kasvuaeg 140 päeva istutusest. Pea ümar, madala sisevarrega 1,5 - 4 kg. Moodustab varakult pea. Populaarne. Säilituseks sobiv.
Kalorama F1, GZG - Kasvuaeg 130 - 150 päeva istutusest. Pea tugev kompaktse lehestikuga, lühikese sisevarrega 1 - 3,5 kg. Säilitamisel pea värv ei muutu. Suurepärane haigustele vastupidavus põllul.
Mõistatused kapsa kohta

  • Lipp lipi peal, lapp lapi peal, ilma nõela pistmata?   
  • Keha kerge kepike, pea suur saunake?
  • Suvine poisike, sajakordne kasukas?
Kasutatud materjalid:
http://www.pikk.ee/valdkonnad/taimekasvatus/koogiviljandus/valge-peakapsas#.VPH4K2ccTIU


AED-LIIVATEE EHK TÜÜMIAN
Thymus vulgaris
Aed-liivatee on huulõieliste sugukonda kuuluv igihaljas 30-40 cm kõrgune alusel puitunud vartega poolpõõsas. Varred hästi harunenud ja lehistunud. Kitsad tugevad lehed on äärtest veidi rullis ja näivad seetõttu nõeljatena. Varte tippudes männastesse koondunud õied on roosad, lillad või valkjad. Taim õitseb juunist augustini. Viljaks on pähklike.
Leviala ja kasvatamine
Pärit Vahemeremaadest, Põhja- ja Lääne-Aafrikast. Eestis levinud kultuurtaim.
Tüümiani on üsna lihtne kasvatada ja ta ei vaja mingit erihooldust. Eelistab päikesepaistelist kuiva kohta ja hea läbilaskvusega pigem liivasegust mulda.
Seemned külvatakse pinnakülvina kasvuhoonesse aprilli alguses, istutus avamaale pärast öökülmi. Tärkamisaeg 2-3 nädalat. Taimetihedus 20 x 20 cm. Kui taim alustab õitsemist, siis lõigata tagasi ja kuivatada pimedas kuivas kohas. Kui taimi suvel või kevadel reeglipäraselt tagasi lõigata, moodustavad nad pidevalt uusi õrnu võsusid. Saab paljundada ka puhmiku jagamise teel. Kasvatada samal kohal 3-4 aastat. Talveks soovitav katta.
Keemiline koostis ja kasutamine
Tüümiani taim sisaldab olulisima lenduva ainena tümooli – ainet, millel on tugevad antiseptilised ja seenevastased omadused. Selles on mitmeid antioksüdantse toimega flavonoide ning värsketest ürtidest loetakse tüümiani üheks kõrgeima antioksüdantide sisaldusega taimeks. Tüümianis on mitmeid inimesele vajalikke mineraale nagu kaalium, raud, kaltsium, mangaan, magneesium ja seleen. Vitamiinidest leidub tüümianis B-grupi vitamiine, beetakaroteeni, A-, K-, E- ja C-vitamiini ning foolhapet.
Tüümianil baseeruvaid õlisegusid kasutatakse sageli loodusliku antibiootikumi ja fungitsiidina ning neil on ka liigset vett kehast välja viiv toime.
Ravimtaimena kasutamiseks võib keeta tüümianiteed – vala kuum vesi 1-2 tl kuivatatud tüümianilehtede peale ja lase paar minutit tõmmata. Kui nina on kinni või hingamisteede infektsioon ei taha paraneda, siis lisa kuuma vannivette kuivatatud tüümiani – see aitab lõõgastuda ja samal ajal hingamist leevendada.
Ka köögis on ta hinnatud taim. Sobib eriti hästi vahemeremaadest pärit toitusid maitsestama. Seedimist soodustava toime tõttu tasub seda lisada rasvastele lihatoitudele. Erinevalt paljudest teistest ürtidest talub tüümian ka pikka keetmist. Kuivatatud ürdil on tugevam mõju kui värskel.

Lisan siia ühe väga hea retsepti- küüslaugu ja tüümianiga röstitud peedid (1 ahjuplaaditäis)
peeti, kooritud (sekka võib vabalt visata ka paar porgandit)
törts õli
soola
värskelt jahvatatud musta pipart
peotäis tüümianioksi
4-5 küüslauguküünt
1) Pane ahi 200 kraadi peale sooja.
2) Võta ahjuplaat, vooderda see soovi korral küpsetuspaberiga ja aseta sellele nii palju sektoriteks lõigatud peete, kui mahub – jälgi, et peedisektorid mahuksid plaadile kindlasti ühe korrusena.
3) Nirista sektoritele ühtlase peene nirena õli ja maitsesta soola-pipraga. Lisa tüümianioksad ja kooritud küüslauguküüned, suuremad neist võid ka poolitada.
4) Sega plaaditäis kätega läbi, nii et sektorid saaksid ühtlaselt õliseks.
5) Rösti ahjus, korra poole pealt sektoreid plaadil segades, u 45-60 min või kuni peedid on pehmed.
6) Serveeri soojalt prae kõrvale või naudi mõne juustulise ja rohelise kaaslasega salatina.

Ajaloost
Vanad egiptlased kasutasid aed-liivateed palsameerimisel. Kreeklased lisasid seda vanniveele ning põletasid lõhnasuitsu saamiseks templites. Roomlased lõhnastasid tüümianiga eluruume ja tõenäoliselt nendega koos levis taim ka Alpidest põhja poole.
Keskaegsetes kloostriaedades oli aed-liivatee tuntud vürtsi- ja ravimtaimena. Seda lisati taimekimbukestesse, mida usuti kaitsvat nakkushaiguste eest.
Kristlikud legendid omistavad liivateele erilist pühadust ja väge. Ühe legendi kohaselt olevat taim saanud oma erilise mõju sellest, et jumalaema puhanud sellel istudes jalgu. Teise pärimuse järgi kandis neitsi Maarja end Joosepiga laulatades liivateest pärga. Liivateed nimetatakse ka neitsi Maarja "voodiõlgedeks", sest voodis, kus ta koos Jeesuslapsukesega magas, olnud teistele taimedel lisaks ka liivateed. 17. sajandil ilmunud kokaraamat soovitas liivatee ja õllega kõrvaldada häbelikkust.
Keskajal kingiti tüümianioksi rüütlitele tasuks vapruse eest, ning tüümianoksad padja alla pidid aitama depressiooni ära hoida. Kaua enne moodsa meditsiini välja arenemist pandi tüümiani haavadele, et aidata infektsioone ennetada ja haavadel paraneda. Enne külmkapi leiutamist aitas tüümian lihal värskena püsida.
Kasutatud materjalid: