Brassica oleracea var. capitata f. Alba
Valge peakapsas on ristõieliste sugukonna kapsasrohu perekonda kuuluv levinud köögivili.
Peakapsas on kaheaastane
taim (esimesel kasvuaastal kasvatab pea, teisel aastal õitseb ja annab seemet).
Esimesel aastal kasvatab lühikesel varrel kõigepealt suurtest, enamikul
juhtudel sinakashalli vahakirmega kaetud lehtedest koosneva lehekodariku.
Järgmised lehed pöörduvad kasvades sissepoole üksteist servaga kattes,
kusjuures nooremad lehed jäävad järjest väiksemaks. Tihedalt üksteise vastu
surutud lehed moodustavad lühikese varre ülemises osas kapsapea, mis
botaaniliselt on pung. Pea sees asuv varre osa (sisevars) on lühike ja väike.
Teisel kasvuaastal arenevad kapsapea ladva ja külgpungadest pikad õisi kandvad
võrsed. Vili on kõder. Seemned on tumepruunid kuni mustad. Kapsal on hästi
arenenud, paljude narmasjuurtega juurestik. Vars on lühike ja annab muldamisel
lisajuuri.
Kasvatamine
Peakapsad on külmakindlad
taimed. Tärganud tõusmed taluvad lühiajalist külma –5… –6 °C, täiskasvanud
taimed aga kuni –8 °C. Optimaalne temperatuur kasvamiseks on 15...20 °C.
Mullastiku suhtes kapsas
kuigi nõudlik ei ole, küll aga vajab ta piisavalt valgust. Kapsa kasvatamiseks
ei sobi liivmullad, liigniiskuse all kannatavad maad ja happelised mullad. Häid
saake saadakse hea veemahutavusega parasniisketel ja huumusrikastel kergetel
kuni keskmistel liivsavi muldadel.
Eelviljadeks sobivad
peaaegu kõik kultuurid- heintaimed, kartul, juurviljad. Ei sobi ristõielised.
Intervall kapsa ja ka teiste ristõielistega peaks külvikorras olema 5 aastat
hoidmaks ära kahjurite ja haiguste levikut. Üldiselt on kapsale sobivam koht
külvikorras pärast liblikõielisi, sest ta on suure lämmastikuvajadusega
kultuur.
Valget peakapsast, eelkõige
varajasi ja hiliseid sorte, kasvatatakse tavaliselt istikutest.
Varajase kapsa seeme
külvatakse 50 - 60 päeva ennem istutamist, s.o. märtsi I või II dekaadil
külvikastidesse või kassettidesse. Hiline peakapsas külvatakse aprilli I või II
dekaadil. Keskvalmivad sordid külvatakse aprilli II või III dekaadil.
Kastidesse külvi korral arvestatakse varase peakapsa puhul 15 - 20 g seemet ja
hilise ning keskvalmiva kapsa puhul 4 - 5 g seemet 1 m2 kohta. Seeme kaetakse
0,5 cm paksuse liiva kihiga. Peakapsas tärkab 6 - 8 päeva pärast. Pikeerimine
soodustab tugeva juurekava arenemist.
Kapsaistikute ohtlikemad
haigused on tõusmepõletik ja ebajahukaste. Seemne puhtimine ja optimaalsed
kasvutingimused aitavad neid haigusi ära hoida.
Kahjuritest ohustavad
kapsaid maakirp, kapsakärbes, kapsakoi, kapsa tuhktäi, suur kapsaliblikas,
väike kapsaliblikas ja kapsaöölane. Valget peakapsast on soovitav kasvatada
lahtisel, päikesele ja tuultele avatud maa-alal. See vähendab mitmete kahjurite
rüüste ohtu.
Toiteväärtus ja biokeemiline koostis
Valge peakapsas on madala
energeetilise väärtusega (alla 30 kcal 100 g kohta) ja sisaldab seedimist
soodustavaid ballastaineid. Madal süsivesikute-, samal ajal aga kõrge
mineraalainete-ja vitamiinidesisaldus teeb ta väga kohaseks suhkruhaigete toidus.
Lisaks märkimisväärsele hulgale C-vitamiinile, mis säilib ka hapendamisel,
sisaldab peakapsas ka E-, K- ja U-vitamiini.
U-vitamiin soodustab
haavandite paranemist, meedikud soovitavad seda regulaarselt juua mao-ja
kaksteistsõrmiksoole haavandite puhul. Kapsa spetsiifiline kibekas maitse on
tingitud temas sisalduvaist sinepiõlidest.
Sordid
Valge peakapsa
sordid jagunevad varajasteks ja keskvarajasteks, keskvalmivateks ning
keskhilisteks ja hilisteks. Varajasi sorte sobib tarvitada ainult värskelt, keskvalmivaid
võib hapendada ning hiliseid värskelt säilitada.
Kuusiku varajane- Kasvuperiood 95 - 105 päeva. Pead valmivad võrdlemisi
ühtlaselt. Pea ümmargune, keskmise tihedusega, kaalub tarbimisküpsuses 0,8 kg.
Lehekodarik väike ja kompaktne.
Parel F1, BZ - Varajane,
ühtlase valmimisega, 60 päeva istutusest. Pea ümar, kaalub 0,8 - 2 kg.
Lõhenemiskindel, põllusäilivus ühe nädala jooksul.
Jetma F1, GZG - Väga varajane,
kasvuaeg 50 - 60 päeva istutusest. Ilus ümmargune pea 0,8 - 2 kg. Kasvatamiseks
avamaal, kiletunnelis, katteloori all.
Jõgeva - Keskvalmiv.
Kasvuaeg 130 - 140 päeva. Pea ümmargune, või ümarlapergune, võrdlemisi tihe,
kaalub keskmiselt 3,5 kg. Varajase külvi korral kipuvad pead ennem
hapendamiseks sobiva koristusaja saabumist lõhenema. Värskelt ei säili kaua,
väga hea hapendussort. Kasvutingimuste suhtes pole eriti nõudlik,
suuresaagiline.
Krautman F1, BZ - Kasvuaeg 105 päeva istutusest. Pea ümmargune, hea
sisestruktuuriga 4 - 6 kg. Kindel saak kehvemates kasvutingimustes. Tuntud
hapukapsa sort.
Megaton F1, BZ - Kasvuaeg 110
päeva istutusest. Pea suur, lühikese sisevarrega, tiheda struktuuriga, kuni 8
kg. Väga saagikas sügisene tööstuskapsas. Rahuldava lühiajalise
põllusäilivusega.
Podarok 2500 - Keskhiline,
saagikas sort. Raske pea, hea säilivus kuni jaanuari kuuni. Hea hapendussort.
Pea ümmargune kuni lapikümmargune, kaalub 2,5 - 4,9 kg.
Dauerweiss - Hiline sort.
Pea lapikümmargune, keskmise suurusega (2 - 2,5 kg), väga tihe, kasvuaeg 170 -
175 päeva. Kodariku lehti palju, need on tugevasti lainelised, vahakirmega
kaetud. Välisvars pikk. Hea säilivusega. Mullastiku ja kasvutingimuste suhtes
nõudlik.
Bartolo F1, BZ - Kasvuaeg 145
päeva istutusest. Pea ümar, madala sisevarrega 1,5 - 4 kg. Tuntud hilise
valmivusega sort. Säilituseks sobiv.
Lennox F1, BZ - Kasvuaeg 140
päeva istutusest. Pea ümar, madala sisevarrega 1,5 - 4 kg. Moodustab varakult
pea. Populaarne. Säilituseks sobiv.
Kalorama F1, GZG - Kasvuaeg 130 - 150 päeva istutusest. Pea tugev
kompaktse lehestikuga, lühikese sisevarrega 1 - 3,5 kg. Säilitamisel pea värv
ei muutu. Suurepärane haigustele vastupidavus põllul.
Mõistatused kapsa kohta- Lipp lipi peal, lapp lapi peal, ilma nõela pistmata?
- Keha kerge kepike, pea suur saunake?
- Suvine poisike, sajakordne kasukas?
http://www.pikk.ee/valdkonnad/taimekasvatus/koogiviljandus/valge-peakapsas#.VPH4K2ccTIU
AED-LIIVATEE EHK TÜÜMIAN
Thymus vulgaris
Aed-liivatee on huulõieliste sugukonda kuuluv igihaljas 30-40 cm
kõrgune alusel puitunud vartega poolpõõsas. Varred hästi harunenud ja
lehistunud. Kitsad tugevad lehed on äärtest veidi rullis ja näivad seetõttu nõeljatena.
Varte tippudes männastesse koondunud õied on roosad, lillad või valkjad. Taim
õitseb juunist augustini. Viljaks on pähklike.
Leviala ja kasvatamine
Pärit Vahemeremaadest, Põhja- ja Lääne-Aafrikast. Eestis levinud
kultuurtaim.
Tüümiani on üsna lihtne kasvatada ja ta ei vaja mingit erihooldust. Eelistab
päikesepaistelist kuiva kohta ja hea läbilaskvusega pigem liivasegust mulda.
Seemned külvatakse pinnakülvina kasvuhoonesse aprilli alguses, istutus
avamaale pärast öökülmi. Tärkamisaeg 2-3 nädalat. Taimetihedus 20 x 20 cm. Kui
taim alustab õitsemist, siis lõigata tagasi ja kuivatada pimedas kuivas kohas.
Kui taimi suvel või kevadel reeglipäraselt tagasi lõigata, moodustavad nad
pidevalt uusi õrnu võsusid. Saab paljundada ka puhmiku jagamise teel. Kasvatada
samal kohal 3-4 aastat. Talveks soovitav katta.
Keemiline koostis ja kasutamine
Tüümiani taim sisaldab olulisima lenduva ainena tümooli – ainet,
millel on tugevad antiseptilised ja seenevastased omadused. Selles on mitmeid
antioksüdantse toimega flavonoide ning värsketest ürtidest loetakse tüümiani
üheks kõrgeima antioksüdantide sisaldusega taimeks. Tüümianis on mitmeid
inimesele vajalikke mineraale nagu kaalium, raud, kaltsium, mangaan, magneesium
ja seleen. Vitamiinidest leidub tüümianis B-grupi vitamiine, beetakaroteeni,
A-, K-, E- ja C-vitamiini ning foolhapet.
Tüümianil baseeruvaid õlisegusid kasutatakse sageli loodusliku
antibiootikumi ja fungitsiidina ning neil on ka liigset vett kehast välja viiv
toime.
Ravimtaimena kasutamiseks võib keeta tüümianiteed – vala kuum vesi 1-2
tl kuivatatud tüümianilehtede peale ja lase paar minutit tõmmata. Kui nina on
kinni või hingamisteede infektsioon ei taha paraneda, siis lisa kuuma
vannivette kuivatatud tüümiani – see aitab lõõgastuda ja samal ajal hingamist
leevendada.
Ka köögis on ta hinnatud taim. Sobib eriti hästi vahemeremaadest pärit
toitusid maitsestama. Seedimist soodustava toime tõttu tasub seda lisada
rasvastele lihatoitudele. Erinevalt paljudest teistest ürtidest talub tüümian
ka pikka keetmist. Kuivatatud ürdil on tugevam mõju kui värskel.
Lisan siia ühe väga hea retsepti- küüslaugu ja tüümianiga röstitud peedid (1 ahjuplaaditäis)
peeti, kooritud (sekka võib vabalt visata ka paar porgandit)
törts õli
soola
värskelt jahvatatud musta pipart
peotäis tüümianioksi
4-5 küüslauguküünt
1) Pane ahi 200 kraadi peale sooja.
2) Võta ahjuplaat, vooderda see soovi korral küpsetuspaberiga ja aseta
sellele nii palju sektoriteks lõigatud peete, kui mahub – jälgi, et
peedisektorid mahuksid plaadile kindlasti ühe korrusena.
3) Nirista sektoritele ühtlase peene nirena õli ja maitsesta
soola-pipraga. Lisa tüümianioksad ja kooritud küüslauguküüned, suuremad neist
võid ka poolitada.
4) Sega plaaditäis kätega läbi, nii et sektorid saaksid ühtlaselt
õliseks.
5) Rösti ahjus, korra poole pealt sektoreid plaadil segades, u 45-60
min või kuni peedid on pehmed.
6) Serveeri soojalt prae kõrvale või naudi mõne juustulise ja rohelise
kaaslasega salatina.
Ajaloost
Vanad egiptlased kasutasid aed-liivateed palsameerimisel. Kreeklased
lisasid seda vanniveele ning põletasid lõhnasuitsu saamiseks templites.
Roomlased lõhnastasid tüümianiga eluruume ja tõenäoliselt nendega koos levis
taim ka Alpidest põhja poole.
Keskaegsetes kloostriaedades oli aed-liivatee tuntud vürtsi- ja
ravimtaimena. Seda lisati taimekimbukestesse, mida usuti kaitsvat
nakkushaiguste eest.
Kristlikud legendid omistavad liivateele erilist pühadust ja väge. Ühe
legendi kohaselt olevat taim saanud oma erilise mõju sellest, et jumalaema
puhanud sellel istudes jalgu. Teise pärimuse järgi kandis neitsi Maarja end
Joosepiga laulatades liivateest pärga. Liivateed nimetatakse ka neitsi Maarja
"voodiõlgedeks", sest voodis, kus ta koos Jeesuslapsukesega magas,
olnud teistele taimedel lisaks ka liivateed. 17. sajandil ilmunud kokaraamat
soovitas liivatee ja õllega kõrvaldada häbelikkust.
Keskajal kingiti tüümianioksi rüütlitele tasuks vapruse eest, ning
tüümianoksad padja alla pidid aitama depressiooni ära hoida. Kaua enne moodsa
meditsiini välja arenemist pandi tüümiani haavadele, et aidata infektsioone
ennetada ja haavadel paraneda. Enne külmkapi leiutamist aitas tüümian lihal
värskena püsida.
Kasutatud materjalid:
