teisipäev, 20. jaanuar 2015

Ülesanne 1: Kõrreliste taimede botaaniline iseloomustus

Kõrreliste hulka kuuluvad ainult kõrreliste sugukonda kuuluvad taimed. Aianduses käsitletakse kõrreliste all ka mitmeid nendega väga sarnaseid taimi nagu näiteks loalised (luga, piiphein), lõikheinalised (tarn, kõrkjas), hundinuialised (hundinui). Need täidavad aedade kujundamisel kõrrelistega samu ülesandeid.  

Tihti kasvavad kõrrelised toitainetevaeses mullas. Enamasti vajavad nad täispäikeselist kasvukohta. Pool- või täisvarjus kaotavad nad oma tiheduse ja värvi. Samas leidub kõrrelisi, kes kasvavad eriti hästi niiskes mullas. Rammusas mullas aga hakkab kõrreliste taimede lehestik vohama. Mõned kõrrelised võivad väga hästi kasvada ka veekogude ääres. Sellised on näiteks päideroog ja varvastarn.

Kõrrelised on enamasti ühe- ja mitmeaastased rohttaimed. Varred on kõrrelistel enamasti silindrilised, sõlmevahedes õõnes, võib olla ka säsikas; tarnadel enamasti kolmekandiline, õõneta, nõrgalt eristunud sõlmede ja sõlmevahedega. Kõrrelised hargnevad ainult sõlme kohast. Eristatakse hõreda- ja tihedapuhmikulisi põõsaid. Kõrreliste hulgas esineb ka võsundilise haabitusega liike, näiteks liiv-vareskaer või suur parthein.  Lehed paiknevad kõrrelistel vahelduvalt ning koosnevad lehelabast ja tupest. Õied on koondunud hulgaõielisteks tähkadeks või pööristeks. Õied on tavaliselt väikesed ja silmapaistmatud.

         
Joonis 1.  Hulgaõieline tähk
Timut (Phleum)

 

    
Joonis 2.  Hulgaõieline pööris
Aasnurmikas (Poa pratensis)

Kõrrelisi kasutatakse aias nii soolotaimena, kui ka lillepeenardes, konteinerites ja veekogude ääres. Nad on armastatud taimed, sest on hooldamise suhtes vähenõudlikud (üldjuhul mulla suhtes leplikud ja põuda taluvad), lisaks väga dekoratiivsed, isegi hilissügisel ja talvel. Neid saab kuivatada ja kasutada erinevates lilleseadetes.
Kõrreliste paljundamine

Ilukõrrelisi paljundatakse nii generatiivselt kui ka vegetatiivselt, nagu teisigi rohtseid taimi.
Vegetatiivne paljundamine
Mõningad kõrrelised moodustavad tihedaid puhmikuid ja sellest tulenevalt jääb nende eluiga suhteliselt lühikeseks. Sellised taimed on näiteks hall aruhein ja kõrge raikaerik. Et nende eluiga pikendada, peaks ette võtma jagamise. Jagamine tuleb ette võtta iga 2 või 3 aasta järel. Kevadel ja suve esimesel poolel õitsevaid kõrrelisi võib jagada nii varakevadel kui ka sügisel. Varakevadine paljundamise aeg on sobilikum, sest sügisese jagamise korral ei pruugi taimed hästi juurduda ning võivad talve jooksul hukkuda. Hiljem õitsvate kõrreliste jagamine tuleks ette võtta mai- või juunikuus. Selleks kaevatakse taim üles ja jagatakse käte või labida abil väiksemateks osadeks. Jagatud taimed võib kohe kasvukohale istutada. Selleks kaevatakse sobiva suurusega auk, et juured vabalt sellesse ära mahuksid. Oluline on jälgida, et taime ei istutataks sügavamale, kui ta enne kasvas.

Vegetatiivset paljundamist kasutatakse eelõige erinevate kõrreliste sortide paljundamisel (näiteks harilik sinihelmikas ja hiina siidpööris), kuna seemnetega paljundades liigi tunnused uutel taimedel ei esine.
Generatiivne paljundamine
Kuna mõned kõrrelised on jagamise suhtes tundlikud ja juurduvad halvasti, tasuks neid seemnetega paljundada. Sellised on näiteks stepirohud, paruktarn ja kaerand. Paljude taksonite külvid tehakse sügisel, kuna nende seemned vajavad paremaks idanemiseks talvist läbikülmumist. Mõnede tarna liikide külvamisel tasuks arvestada ka sellega, et mõned liigid vajavad idanemisel valgust. Samuti võivad taimed idaneda kaua.

Seemnetega paljundatakse peale mitmeaastaste ka üheaastaseid kõrrelisi nagu näiteks kanaari paelrohi ja jänesesaba. Üheaastaste kõrreliste seemned külvatakse kevadel, mais juunis avamaale, kasvukohale või taimede ettekasvatamiseks kasvuhoonesse külvikasti või väiksemasse potti. Ettekasvatatud taimed istutatakse kasvukohale alles pärast öökülmade möödumist.

 


Joonis 3. Üheaastane kõrreline
Jänesesaba (Lagurus ovatus)

 


Joonis 4.  Mitmeaastane kõrreline
Teravaõieline kastik (Calamagrostis x acutiflora) 'Karl Foerster'