Rohttaimed ülesanne 3: Suvelilled

SUVELILLEDE SWOT ANALÜÜS

TUGEVUSED   ·         Kiirekasvulised ·         Pika õitsemisajaga ·         Palju liike	NÕRKUSED   ·         Eluiga lühike ·         Taimehaigused ja –kahjurid ·         Külmahellad
VÕIMALUSED   ·         Vaheldus igal aastal ·         Sordiaretuse võimalused kasvavad (haigustekindlamad, põuakindlamad jne) ·         Talvitumise probleeme ei ole ·         Mitmeid kasutusvõimalusi (peenrad, konteinerid, amplid)	OHUD   ·         Halbade keskkonnamõjude kokkulangemisel ei pruugi seemnest taim kasvadagi ·         Ettekasvatamine suurt ajaressurssi nõudev ja kulukas ·         Hooldamine töömahukas

 

Liikide rohkus ja kiirekasvulisus annavad võimaluse kasutada suvelilli paljudes kohtades. Näiteks linnahaljastuses, kus maa on tihti asfalteeritud või tänavakivi all, saame edukalt kasutada konteinereid ja postide otsa riputatavaid ampleid.

Tänu sordiaretusele on meil võimalus valida keskkonnamõjudele vähem vastuvõtlikke liike. Samuti tuleb turule uusi ja põnevaid taimi, mis loob võimaluse mitmekesisuseks. Nii võivad istutusalad kasvõi iga aasta uue ilmega silmailu pakkuda.

Eks suvelillede ettekasvatamine ja hooldus on loomulikult aeganõudev ja kulukas, aga see-eest kompenseerivad taimed selle oma pika õitsemise ajaga, oskuslikult liike valides lausa varakevadest hilissügiseni. Ja tegemisest saadav rõõm on kaubapeale. Ohtude vähendamiseks saame ise mõndagi ära teha, et viia riskid madalamale. Hangime seemned usaldusväärsest allikast, hoiame hooldusalad regulaarselt korras, siis ei kuhju tööd üheks hetkeks ülemäära jne.

 2. Võrdle seemnete skarifitseerimist ja stratifitseerimist. Mis need on?

Skarifitseerimine ja stratifitseerimine on seemnete töötlemine, mida kasutatakse seemnete idanevuse parandamiseks.

Skarifitseerimine võis toimuda mitmel eineval viisil:

- Mehaanilist skarifitseerimist kasutatakse tugeva ja tihedakestaliste seemnete puhul. Skarifitseerimiseks nimetatakse protsessi, mille eesmärgiks on seemnekesta vigastamine, et see muutuks vett ja gaase läbilaskvaks. Suuri hulki seemneid töödeldakse spetsiaalsetes seadmetes – skarifikaatorites. Väikseid koguseid võib töödelda purgis või spetsiaalsetes anumates seemneid hõõrudes või raputades segatuna liiva, kruusa või klaasi puruga. Suuri seemneid võib vigastada viili või smirgelpaberiga hõõrudes. Vältida tuleks seemnepilu ehk mikropüüli lähedalt kesta vigastamisest. See võib kergesti vigastada ka idu. Et hinnata, kas seemneid on piisavalt töödeldud ja kest vigastatud, leotatakse neid mõni päev leiges vees. Kui seemned ei ima vett, siis on seemnekesti ebapiisavalt kahjustatud. Seemned, mis imavad end vett täis, võib külvata. Töödeldud seemneid ei saa enam kaua säilitada, kuna nad on muutunud haigustele vastuvõtlikuks.

- Keemilist skarifitseerimist kasutatakse samuti paksuseinaliste ja tihedate seemnete korral. Selleks kasutatakse kontsentreeritud väävelhapet, lämmastikhapet või soolhapet. Hapetega töötamisel tuleb järgida kõiki ohutusnõudeid! Töötlemisel asetatakse seemned klaasnõusse ja valatakse peale 2 osa hapet. Seemneid tuleb aegajalt segada ja kontrollida protsessi kulgu. Kui seemne kest on jäänud paberilehe paksuseks tuleb töötlemine koheselt lõpetada ja pesta seemned voolava vee all 10 min. ning teha külv või stratifitseerida. Kuna keemilise skarifitseerimise käigus tekib soojus, võib tekkida vajadus purki jahutada. Keemilise skarifitseerimise aeg sõltub seemnekesta paksusest aga selleks kulub umbes 5...30 minutit. Keemiline skarifitseerimine nõuab täpsust ja kogemust, seetõttu tuleks enne teha väiksed proovi partiid. Perekonnad, mille seemnete kraapimine või keemiline töötlemine kiirendab idanemist: koldrohi, kanna, iiris, hibisk, lupiin, pojeng.
-Termiline skarifitseerimine on seemnete töötlemine keeva veega. Seda tehakse peamiselt liblikõieliste, tihedakestaliste seemnete korral. Seemned asetatakse 10...20 sekundiks keeva vette ja seejärel mõneks sekundiks külma vette. Sellist tegevust korratakse 2...3 korda. Vahelduval temperatuuril seemnekest praguneb.

- Seemnete leotamine vees pehmendab seemnekesti ja idanemist takistavad ained uhutakse välja. Seemneid leotatakse 20-30 kraadises, puhtas, õhurikkas vees üks kuni mitu ööpäeva. Et vesi oleks õhurikas on vaja seda vahetada kord päevas.

Stratifitseerimisel paigutatakse seemned kunstlikku keskkonda, mis soodustab seemnete ettevalmistust idanemiseks ja tõusmete ühtlaseks ilmumiseks. Stratifitseerimisprotsessis luuakse vajalik temperatuur ja niiskus (põhiliselt on see alandatud temperatuur ja kõrgendatud niiskus koos hea õhustusega). Stratifitseerimist kasutatakse liikide korral, mille seemnetel on pikk puhkeperiood. Stratifitseerimisaeg võib olla 1 kuust kuni 2 aastani.

Kuivatatud seemned tuleb enne stratifitseerimist kindlasti vees leotada (vett peab olema kahekordne kogus võrreldes seemnetega). Iga päev tuleb vett vahetada ja nii leotatakse neid 4-7 päeva. Peale leotamist segatakse seemned kahe kuni kolme kordse koguse substraadiga. Selleks tuleks võtta liiva ja turba segu 1:1. Seemnete ja substraadi vahekord peaks olema ühe osa seemnete kohta 3 osa substraati mis on parajalt niiske. 1-2 x kuus tuleks seemneid kontrollida ja segada, et õhutada substraati. Vajadusel tuleb lisada vett. Stratifitseerimistemperatuur on 0 ... +5oC. Stratifitseerimisperioodi läbimisest annavad märku seemnetest ilmunud idujuured. Sellised seemned on väga tundlikud läbikuivamise suhtes, seetõttu on väga oluline jälgida niiskust ka pärast külvide tegemist. Stratifitseeritakse näiteks tulikaliste ja priimulate seemneid.

Lisan videod jutu illustreerimiseks

https://www.youtube.com/watch?v=86FZ4-XqS7s

3. Põhjenda, miks on suvelilli otstarbekam seemnetega paljudada. Kuidas seemnetega paljundamine toimub?
Seemnetega saab paljundada praktiliselt kõiki taimi. Seemnetega paljundamisel on palju eeliseid võrreldes vegetatiivse paljundamisega.  Sageli on seemnetega paljundamine ainsaks võimaluseks hankida harva esinev taim, sest nende levik on otseselt seotud paljundamisraskustega.

Peale selle on seemnetega paljundamisel rida bioloogilisi eeliseid. Taimed, mis on kasvatatud seemnetest, on pikaealised, omavad paremini arenenud juuresüsteemi, taluvad paremini ümberistutamist ning seemnetega paljundamine on perspektiivsem külmakartlike liikide introduktsioonis. Seemikud kohanevad antud kasvukoha kliimatingimustega palju paremini. Samuti lubab seemnetega paljundamine saada "puhast" istutusmaterjali. Vegetatiivsel istutusel võime kaasa saada viirus- ja seenhaigusi, mis esinevad emataimel.

Külviks kasutatakse võimalikult värskeid seemneid. Paljudel liikidel säilib seemnete idanemisvõime 2…3 aastat. Seemnete idanemiskiirus on taimedel erinev.

Kiiresti idanevate (5…30 päeva) liikide nagu  korvõieliste, ristõieliste ja nelgiliste sugukonna taimede ning paljude priimulate ja kivirike seemneid kogutakse enamasti täisküpsuses. Kogumise järel  seemned puhastatakse, vajadusel kuivatatakse ja seejärel pakitakse. Idanevuse säilitamiseks hoitakse seemneid jahedas ja kuivas ruumis.

Kõik kauaidanevad seemned (mitu kuud kuni paar aastat) tuleks koguda veidi enne täisküpsust (seeme on värvunud, kuid ei varise) ja külvata kohe kas avamaale või külma lavasse. Tähtis on, et seemned talvel läbi külmuksid. Siis idanevad nad järgmisel kevadel. Kauaidanevad seemned on näiteks hostadel, jalglehtedel, jumalatelilledel, lumeroosidel, karukelladel, lõokannustel, murtudsüdametel, moosesepõõsal ja pojengidel.

Videomaterjal seemnete külvamise kohta

http://www.hortes.ee/?op=body&id=54&art=173


Kasutatud materjalid:
http://www.seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=224
http://www.seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=134
http://www.tlu.ee/~katrinu/kodune_5/oppematerjal.html
http://aianduskool.ee/rohttaimed/?p=89
http://www.hortes.ee/?op=body&id=54&art=173
www.youtube.com

Rohttaimed ülesanne 2: Lillede klassifikatsioon

1.Mille poolest erinevad üheaastased, kaheaastased ja mitmeaastased lilled üksteisest? Too näiteid.

Elu kestuse järgi rühmitatakse taimed: üheaastased, kaheaastased ja mitmeaastased.  

Üheaastased lilled ehk suvikud on taimed, mis ühe aasta jooksul kasvavad seemnest, õitsevad, viljuvad ja kasvatavad seemned. Kõik suvikud on monokarpsed, st. oma eluea vältel nad õitsevad ja viljuvad ainult üks kord. Kogu oma peamise energia suunavad need taimed just seemnete valmimisele.
Kuigi tänapäeval on suvel kasvatatavate peenralillede (suvelillede) aianduslik tähendus veidi laiem (näiteks meil suvelillena kasvatatavad taimed on tihti oma kodumaal püsikud - suur lõvilõug, mis on Vahemere ääres püsik; leeksalvei, mis on Brasiilias püsik jne), rühmitatakse suvelilled kasvatamise iseloomu alusel ettekasvatatavateks ja kohalekülvatavateks, samuti ettekasvatusperioodi pikkuse alusel.

              

Lõvilõug (Antirrhinum)                                                          Sinilobeelia (Lobelia erinus)

Kaheaastastasteks taimedeks nimetatakse lühiealisi taimi, kes ei jõua nii ruttu viljumiseni. Nemad on oma kasvuenergia jaotanud kahele aastale. Esimesel aastal kasvatavad nad juured, varred ja lehed, alles järgmisel aastal hakkavad õitsema ning seejärel viljuvad. Näiteks aedkannike, aed-lõosilm, keskmine kellukas, vägihein.
Mõningaid kaheaastaseid taimi kasvatataksegi ainult üheaastasena, kuna dekoratiivset väärtust omab ainult lehestik (lehtkapsas, hõbesalvei, vilt-ristirohi). Kaheaastastena kasvatatakse meil ka mõningaid lühiealisi püsililli, mis õitsevad kõige paremini teisel aastal (aed-tokkroos, harilik kirikakar, verev sõrmkübar, habenelk).

Kõik kaheaastased taimed on monokarpsed.

               

Lõosilm (Myosotis alpestris)                                          Verev sõrmkübar (Digitalis purpurea)

Mitmeaastased lilled ehk püsikud on taimed, mille eluiga on pikem kui kaks aastat. Sageli loetakse püsilillede hulka ka mitmeid poolpõõsaid (nt kuldkann, puju, liivatee, naistepuna jt). Püsikute seas leidub nii monokarpseid kui polükarpseid taimi. Polükarpsed õitsevad elu jooksul korduvalt.
Püsililli rühmitatakse näiteks kasvukõrguse, kasvukuju (haabituse), õite värvuse järgi, mullastikule esitatavate nõuete alusel, külmataluvuse, mullasiseste organite, valgusnõudluse alusel ja ka õitsemise aja ning eluea pikkuse alusel.

         

Harilik merikapsas (Crambe maritima)                Purpur siilkübar (Echinacea purpurea)

2.Arutle, mis võib juhtuda, kui lilletaim(ed) istutada ebasobilikule kasvukohale (valgus, mulla viljakus, niiskus). Miks on tähtis taimede kasvukoha nõuetega arvestada? Too näiteid.

Taimede istutamisel tuleb arvestada taime kasvukoha nõuetega. Taimed on elujõulisemad, ilusamad ja haigustele vähem vastuvõtlikumad, kui neil on sobiv kasvukoht ja head kasvutingimused. Samuti on vaja teada taimede külmakindlust. Kui me jätame daalia või kanna juurikad talveks maha, siis meie kliimas nad seda üle ei elaks ja hukkuksid ning järgmine aasta me nende õiteilu nautida ei saa. Valgusnõudlikud lilled venivad varjus liialt välja ning pole enam nii dekoratiivsed. Viljakat ja huumusrikast mulda vajavad taimed ei tuleks toime väheviljakal kasvukohal, sama kehtib kuivades kasvukohta tingimustes harjunud taimede kohta, mis satuksid püsiva liigniiskuse kätte. Liigniiskus on paljude haiguste põhjustaja, kuna niiske keskkond on soodne bakterite kasvuks ja arenguks. Samuti väheneb liigniiskuse korral mulla poorides õhu sisaldus, mis võib taime hukutada, kuna juured ei saa piisavas koguses hapniku. Kuid on taimi, mis on just selliste tingimustega kohanenud ja kasvavad seal edukalt.

Tihti saame juba taime liigiomastest morfoloogilistest tunnustest aimu, millist kasvukohta ta eelistab. Näiteks põuakindlamatel taimedel on sügavale maapinda ulatuv juurestik, neil on lehed väiksemad, värvuselt kahvaturohelised või hallikad ja kaetud pisikeste karvakeste või vahaga. Seda selleks, et vett ja toitaineid paremini kätte saada ja aurumine taimest oleks minimaalne.

 

3.Vali enamlevinud sugukondade hulgast 3 huvipakkuvamat. Leia veebist ja/ või raamatutest valitud sugukondade peamisi morfoloogilisi tunnuseid. Koosta võrdlev tabel.

	KÄPALISED ehk ORHIDEELISED (Orchidaceae)	PAJULILLELISED (Onagraceae)	VÕHUMÕÕGALISED (Iridaceae)
Levik	-90% käpalistest kasvab troopikas ja lähistroopikas -Eestis kasvab 36 liiki käpalisi 18 perekonnast -enamasti lubjarikkamate muldadega ja merelisema kliimaga Lääne-Eestis	-leidub peaaegu kogu Euroopas, Siberis, Kesk-, Väike- ja Ida-Aasias, Põhja-Ameerikas -pajulillelisi teadaolevalt 640-650 liiki	- väga laia levikuga, peaaegu kõikjal maailmas -on teada umbes 80 perekonda
Perekonnad	kuldking, neiuvaip, sookäpp, sõrmkäpp, käokeel, käoraamat, koralljuur, hiilakas, pesajuur, öövilge	pajulill, kuningakepp, fuksia, kalevikepp, nõiakold	iiris, gladiool, krookus, kuremõõk
Vars ja lehed	-lihtlehed  -varre külge kinnituvad vahelduvalt või on koondunud varre alusel rosetiks. -lehed on enamasti rootsutud. -tavaliselt on lehed rööp- või kaarroodsed -muguljate juurtega liikidel on üks vars.  -risoomiga liikide puhul võib risoomil tekkida rohkem kui üks vars	- vars püstine või tõusev -lehed piklik-munajad või munajas-süstjad	-vars on püstine (krookustel puudub) - juurmised lehed mõõkjad või lineaarsed
Õied	- kuus õiekattelehte (3 välimises ringis, 3 sisemises) on sageli kõik kroonjalt värvunud. -tupp- ja kroonlehti  pole võimalik eristada. -üks sisemistest õiekattelehtedest, huul, on teistest erinev ning suunatud tavaliselt alla. -tolmukaid on üks või kaks. Nad on emakaga kokku kasvanud, moodustades omapärase organi, günosteemiumi.	-õied on radiaalsümmeetrilised ja 4 kroonlehega -õied asuvad varre tipus	- õied on suured õiekate -lihtne (ainult ühest ringist tupp-või õielehtedest koosnev õiekate), -kuuetine, -kroonjas (tupplehtedest või kõrglehtedest tekkinud, värvuselt ja kujult õiekrooni meenutav), -alusel putkjas (torutaoliselt kokkukasvanud) -tolmukaid 3
Vili	- õitel on alumine sigimik, mis hakkab õitsemise lõpul paisuma ning muutub piklikuks, mõnel liigil ka ümaraks kupraks.  -troopilistel liikidel võib üks taim anda miljoneid seemneid. -kergus ja tiibjas kude tillukese embrüo ümber soodustab seemnete kandumist tuule abil.	-kupar	-kolmeosaline kupar, mis paljastab avanedes kõvad ebaühtlase suurusega oranžikaspruunid seemned
Paljunemine	- käpalised paljunevad seemnetega ja vegetatiivselt (Eestis peamiselt vegetatiivselt). - valminud seemned kanduvad tuulega laiali, kuid nendest idanevad vaid üksikud, mis satuvad kokku sobiva seeneniidiga.	-seemnetega -paljundatakse jagamisega kevadel või sügisel	-paljuneb seemnetega  -risoomi abil -tütar-mugulsibulatega

 

Eestis kasvavad käpalised:

    

Soo-neiuvaip (Epipactis palustris)    Balti sõrmkäpp (Dactylorhiza baltica)   Kaunis kuldking (Cypripedium calceolus)

 

Eestis kasvavad võhumõõgalised:

           

Siberi võhumõõk (Iris sibirica)  niidu-kuremõõk (Gladiolus imbricatus)    kevadine krookus (Crocus vernus)

 

Eestis kasvavad pajulillelised

         

harilik nõiakold                                      harilik kalevikepp                                    ahtalehine põdrakanep

 (Circaea alpina)                             (Gaura lindheimeri)                                (Epilobium angustifolium)

Kasutatud materjalid:
http://www.euroakadeemia.ee/materjalid/Botaanika-Morfoloogia.doc+&cd=10&hl=et&ct=clnk&gl=ee

http://kingpool.hak.edu.ee/materjalid/T.%20Tuulik%20%F5piobjektid/TAIMEDE%20ELUVORMID/psik.html

http://aianduskool.ee/rohttaimed/?tag=rohttaimed&paged=3

http://www.aiasober.ee

http://www.plantpost.eu/products/group/1ALILL

http://herbarium.maddog.ee/ilutaimed/content/20100821_180944_0718_large.html
http://et.wikipedia.org/wiki/Esileht