pühapäev, 28. detsember 2014

Rohttaimed ülesanne 3: Suvelilled



SUVELILLEDE SWOT ANALÜÜS


TUGEVUSED
 
·         Kiirekasvulised
·         Pika õitsemisajaga
·         Palju liike
 
NÕRKUSED
 
·         Eluiga lühike
·         Taimehaigused ja –kahjurid
·         Külmahellad
 
 
VÕIMALUSED
 
·         Vaheldus igal aastal
·         Sordiaretuse võimalused kasvavad (haigustekindlamad, põuakindlamad jne)
·         Talvitumise probleeme ei ole
·         Mitmeid kasutusvõimalusi (peenrad, konteinerid, amplid)
 
 
 
OHUD
 
·         Halbade keskkonnamõjude kokkulangemisel ei pruugi seemnest taim kasvadagi
·         Ettekasvatamine suurt ajaressurssi nõudev ja kulukas
·         Hooldamine töömahukas
 


 
Liikide rohkus ja kiirekasvulisus annavad võimaluse kasutada suvelilli paljudes kohtades. Näiteks linnahaljastuses, kus maa on tihti asfalteeritud või tänavakivi all, saame edukalt kasutada konteinereid ja postide otsa riputatavaid ampleid.
Tänu sordiaretusele on meil võimalus valida keskkonnamõjudele vähem vastuvõtlikke liike. Samuti tuleb turule uusi ja põnevaid taimi, mis loob võimaluse mitmekesisuseks. Nii võivad istutusalad kasvõi iga aasta uue ilmega silmailu pakkuda.
Eks suvelillede ettekasvatamine ja hooldus on loomulikult aeganõudev ja kulukas, aga see-eest kompenseerivad taimed selle oma pika õitsemise ajaga, oskuslikult liike valides lausa varakevadest hilissügiseni. Ja tegemisest saadav rõõm on kaubapeale. Ohtude vähendamiseks saame ise mõndagi ära teha, et viia riskid madalamale. Hangime seemned usaldusväärsest allikast, hoiame hooldusalad regulaarselt korras, siis ei kuhju tööd üheks hetkeks ülemäära jne.


 2. Võrdle seemnete skarifitseerimist ja stratifitseerimist. Mis need on?
Skarifitseerimine ja stratifitseerimine on seemnete töötlemine, mida kasutatakse seemnete idanevuse parandamiseks.

Skarifitseerimine võis toimuda mitmel eineval viisil:

- Mehaanilist skarifitseerimist kasutatakse tugeva ja tihedakestaliste seemnete puhul. Skarifitseerimiseks nimetatakse protsessi, mille eesmärgiks on seemnekesta vigastamine, et see muutuks vett ja gaase läbilaskvaks. Suuri hulki seemneid töödeldakse spetsiaalsetes seadmetes – skarifikaatorites. Väikseid koguseid võib töödelda purgis või spetsiaalsetes anumates seemneid hõõrudes või raputades segatuna liiva, kruusa või klaasi puruga. Suuri seemneid võib vigastada viili või smirgelpaberiga hõõrudes. Vältida tuleks seemnepilu ehk mikropüüli lähedalt kesta vigastamisest. See võib kergesti vigastada ka idu. Et hinnata, kas seemneid on piisavalt töödeldud ja kest vigastatud, leotatakse neid mõni päev leiges vees. Kui seemned ei ima vett, siis on seemnekesti ebapiisavalt kahjustatud. Seemned, mis imavad end vett täis, võib külvata. Töödeldud seemneid ei saa enam kaua säilitada, kuna nad on muutunud haigustele vastuvõtlikuks.
- Keemilist skarifitseerimist kasutatakse samuti paksuseinaliste ja tihedate seemnete korral. Selleks kasutatakse kontsentreeritud väävelhapet, lämmastikhapet või soolhapet. Hapetega töötamisel tuleb järgida kõiki ohutusnõudeid! Töötlemisel asetatakse seemned klaasnõusse ja valatakse peale 2 osa hapet. Seemneid tuleb aegajalt segada ja kontrollida protsessi kulgu. Kui seemne kest on jäänud paberilehe paksuseks tuleb töötlemine koheselt lõpetada ja pesta seemned voolava vee all 10 min. ning teha külv või stratifitseerida. Kuna keemilise skarifitseerimise käigus tekib soojus, võib tekkida vajadus purki jahutada. Keemilise skarifitseerimise aeg sõltub seemnekesta paksusest aga selleks kulub umbes 5...30 minutit. Keemiline skarifitseerimine nõuab täpsust ja kogemust, seetõttu tuleks enne teha väiksed proovi partiid. Perekonnad, mille seemnete kraapimine või keemiline töötlemine kiirendab idanemist: koldrohi, kanna, iiris, hibisk, lupiin, pojeng.
-Termiline skarifitseerimine on seemnete töötlemine keeva veega. Seda tehakse peamiselt liblikõieliste, tihedakestaliste seemnete korral. Seemned asetatakse 10...20 sekundiks keeva vette ja seejärel mõneks sekundiks külma vette. Sellist tegevust korratakse 2...3 korda. Vahelduval temperatuuril seemnekest praguneb.

- Seemnete leotamine vees pehmendab seemnekesti ja idanemist takistavad ained uhutakse välja. Seemneid leotatakse 20-30 kraadises, puhtas, õhurikkas vees üks kuni mitu ööpäeva. Et vesi oleks õhurikas on vaja seda vahetada kord päevas.


Stratifitseerimisel paigutatakse seemned kunstlikku keskkonda, mis soodustab seemnete ettevalmistust idanemiseks ja tõusmete ühtlaseks ilmumiseks. Stratifitseerimisprotsessis luuakse vajalik temperatuur ja niiskus (põhiliselt on see alandatud temperatuur ja kõrgendatud niiskus koos hea õhustusega). Stratifitseerimist kasutatakse liikide korral, mille seemnetel on pikk puhkeperiood. Stratifitseerimisaeg võib olla 1 kuust kuni 2 aastani.
Kuivatatud seemned tuleb enne stratifitseerimist kindlasti vees leotada (vett peab olema kahekordne kogus võrreldes seemnetega). Iga päev tuleb vett vahetada ja nii leotatakse neid 4-7 päeva. Peale leotamist segatakse seemned kahe kuni kolme kordse koguse substraadiga. Selleks tuleks võtta liiva ja turba segu 1:1. Seemnete ja substraadi vahekord peaks olema ühe osa seemnete kohta 3 osa substraati mis on parajalt niiske. 1-2 x kuus tuleks seemneid kontrollida ja segada, et õhutada substraati. Vajadusel tuleb lisada vett. Stratifitseerimistemperatuur on 0 ... +5oC. Stratifitseerimisperioodi läbimisest annavad märku seemnetest ilmunud idujuured. Sellised seemned on väga tundlikud läbikuivamise suhtes, seetõttu on väga oluline jälgida niiskust ka pärast külvide tegemist. Stratifitseeritakse näiteks tulikaliste ja priimulate seemneid.
Lisan videod jutu illustreerimiseks













3. Põhjenda, miks on suvelilli otstarbekam seemnetega paljudada. Kuidas seemnetega paljundamine toimub?
Seemnetega saab paljundada praktiliselt kõiki taimi. Seemnetega paljundamisel on palju eeliseid võrreldes vegetatiivse paljundamisega.  Sageli on seemnetega paljundamine ainsaks võimaluseks hankida harva esinev taim, sest nende levik on otseselt seotud paljundamisraskustega.
Peale selle on seemnetega paljundamisel rida bioloogilisi eeliseid. Taimed, mis on kasvatatud seemnetest, on pikaealised, omavad paremini arenenud juuresüsteemi, taluvad paremini ümberistutamist ning seemnetega paljundamine on perspektiivsem külmakartlike liikide introduktsioonis. Seemikud kohanevad antud kasvukoha kliimatingimustega palju paremini. Samuti lubab seemnetega paljundamine saada "puhast" istutusmaterjali. Vegetatiivsel istutusel võime kaasa saada viirus- ja seenhaigusi, mis esinevad emataimel.

Külviks kasutatakse võimalikult värskeid seemneid. Paljudel liikidel säilib seemnete idanemisvõime 2…3 aastat. Seemnete idanemiskiirus on taimedel erinev.
Kiiresti idanevate (5…30 päeva) liikide nagu  korvõieliste, ristõieliste ja nelgiliste sugukonna taimede ning paljude priimulate ja kivirike seemneid kogutakse enamasti täisküpsuses. Kogumise järel  seemned puhastatakse, vajadusel kuivatatakse ja seejärel pakitakse. Idanevuse säilitamiseks hoitakse seemneid jahedas ja kuivas ruumis.

Kõik kauaidanevad seemned (mitu kuud kuni paar aastat) tuleks koguda veidi enne täisküpsust (seeme on värvunud, kuid ei varise) ja külvata kohe kas avamaale või külma lavasse. Tähtis on, et seemned talvel läbi külmuksid. Siis idanevad nad järgmisel kevadel. Kauaidanevad seemned on näiteks hostadel, jalglehtedel, jumalatelilledel, lumeroosidel, karukelladel, lõokannustel, murtudsüdametel, moosesepõõsal ja pojengidel.

Videomaterjal seemnete külvamise kohta


Postitaja: kell

1 kommentaar:

  1. Katrin28. jaanuar 2015, kell 04:34

    Ülesande teema pealkiri ei ole õige. Teemaks on suvelilled, pealkiri aga viitab püsililledele.

    VastaKustuta

Tellimine: Postituse kommentaarid (Atom)